Rémi

“Ilu on midagi sellist, millest ma puudust tunnen – see on sentimentaalne. Alati on ilus midagi sellist, mis on sentimentaalne.” 

– Vincent Peters, fotograaf

*

Sügis käitub Kesk-Euroopa linnadega üllatavalt õrnalt. On oktoober, kuid puud on Prahas enamuses veel rohelised ja inimesed särgiväel, nagu ei oleks suvi kunagi lõppenud. Majadki seisavad oma pidulikkuses ja jäätisevärvides justkui lapsed, kes ei lepi sellega, et kool on alanud. Letenské náměstíl näidatakse päikeseloojangut. See mitmekordistub akende peegelduses ja mulle tundub, et peatab oma iluga korraks ka liikluse. 

Õhtu on soe. Ilmateade pilgutab silma: “Täna on viimane.” Jalutan. Jalutamine on selle ilmaga kohustus, mitte valik. 

Võtan sihi lossi suunas. Kõikidest turistilõksudest on see mu lemmik, aga ainult pimedas, kui suurem osa inimesi on hajunud. Kohalikud sõbrad ei külasta hrad’i seni “kuni see sitapea Zeman seal elab.” Minule on see ebaoluline. On aasta 2014. Ma olen 23 ja võõra riigi poliitika mind kindlasti ei huvita. Olen siin, et vaadata alla linnale ning üles St. Vituse katedraalile, mille öine valgustus annab tema gooti kollikujudele elavama, õrnalt kõheda ilme. 

Müüri ääres on vähe inimesi. Mõned tüdrukud münditeleskoobiga linnavaadet suurendamas ja üks noormees raamatuga. Kompositsioon temaga vaate, valguse ja vaikuse vahel näeb välja nagu ei loeks ta müüril istudes endale, vaid selleks, et olla just niimoodi märgatud. Täiuslik, aga veidi postkaardilik, natuke liialdatud ja seepärast meeldejääv. 

Platvormilt alla viib 220 trepiastet. Kuulsad ja mosaiiksillutisega, üles minnes paras jalapäev. Neist laskumine on lihtsam ja lubab rohkem ümbrust vaadata. Trepiäärseid maju, värve, seintele ilmuvaid varje…

Ma ei kõnni üksi. Pööran ümber.

“Vabandust sind niimoodi jälitamast… aga mulle meeldivad su saapad.”

On inimkatseliselt tõestatud, et ilusatele lubatakse rohkem. Nad saavad paremat palka, pääsevad kohtus kergemate karistustega, neid usaldatakse, kuna tajume atraktiivseid moraalselt parematena. Halo-efekt. Nii on, sest kõnetanuks mind selle lausega keegi õllehaisune tont, oleksin sääred teinud. Sellele näole siin annab midagi juurde ka prantsuse aktsent, 70ndate stilistika, vuntsid, sigarett ning teatud uljus, mida võib märgata end mitte häbenevate inimeste puhul.

“Aitäh. Mida sa seal üleval lugesid?”

“Verlaine’i.” 

Treppidest alla jalutades saan teada, et minust paar aastat noorem Rémi elab Kanadas, Montrealis, kuid õpib vahetusüliõpilasena Pariisis juurat, spetsialiseerudes just autoriõigusele, “et oleks ka endal muusikuna lihtsam.” Prahasse lendas mõneks päevaks, sest ekstüdruk on linnast lugusid rääkinud. 

“Madeleine oli üks hull naine,” ütleb ta nii, et ma ei saa aru, kas ta igatseb teda taga või hoiab kahe käega peast kinni.

Prantslannade meeletuse kohta ei oska ma midagi kosta. Pole ka minu asi. Minu probleem on kurat teab kust alanud vihm, ja mitte mingi udune, vaid korralik padu, mis ähvardab rikkuda mu ilusad saapad ja lööb tänavakivid läikima. Meist kummalgi pole vihmavarju. Kõik kohad on kinni. Malostranská metroopeatuses vahetame kiirelt kontakte ja lepime kokku, et näitan talle mõnel õhtul linnas oma lemmikkohti. 

Nii teeme.

Järgmistel päevadel on Praha juba rohkem sügise nägu, õhk on kargem. Rohelisest hakkab läbi kumama teisi toone ja tujusid. Pakun Rémile avastamiseks kokteilibaare, art house kino, parke, luuderohuga kaetud tunneleid, vaateid ja trepiastmeid. Poiss on kena. Mina pole koledam. Aga minus on ka mingi intiimne enesekaitse, nähtamatu tõke, mis hoiab tagasi. Suurt romantilist žesti ei sünni. 

Küll aga olen tänulik, et sattusin juhuslikult kokku inimesega, kel on anne teha tavalistest kohtadest midagi erilisemat. Ja ega neist lossitreppidest saanuks olla ka paremat kohta, kust mind leida.

Viimasel õhtul enne lahkumist istume juba tuttavas paigas laterna all pingil.

“Kui me oleks kohtunud Pariisis, oleks see lugu võinud olla teistsugune.”

“Kindlasti. On sul raamat kaasas?”

Ma ei taha jätta kasutamata võimalust lasta endale prantsuse keeles luulet lugeda. Olgugi (ja ehk just sellepärast) et ma ühestki sõnast aru ei saa.

Noormees sirvib öömusta taevatähtedega kaunistatud köidet, otsides ettelugemiseks mõnd sobivat. 

Paul Verlaine tuleb ise appi. Miks muidu kannab üks tema prantsuskeelne luuletus ingliskeelset pealkirja? Nevermore. Sellest sõnast saan aru küll. 

“Loe palun seda,” pean sõrmega lehe kinni.