Polina

See ei ole perfektne pidu.

Kuid vahelduseks on tantsuplatsil piisavalt tossu, et ma ei näeks isegi, kui halvasti ma tantsin. Tümm lubab mul öelda oma nime ja vastata küsimusele “kas see on päris?” täiesti normaalsel häälel. Ja keegi ei ole alkoholist ebameeldivalt purjus, sest tõenäoliselt on nad pilves.

Kuidas me siia sattusime?

Pärast kahte katsetuslikku kokteili ja kolme arutelu, millise mööblitüki võiks mu sõber enda korterisse järgmisena osta, tõdesime, et meie veel võrdlemisi noored elud lähevad sedasi raisku ning nii jalutasime laupäeva öösel siia. Surnuaia kõrvale. Vana tehasekompleksi salajasele technopeole. Nii salajasele, et inimesi on maksimaalselt kolmekümne ringis. Kui sedagi.

Baarialal valitseb igavlev sõbralikkus ning järgmisena tõmmatakse meid suvalisse seltskonda. Jutuajamine võtab pöörde, kui Mia Wallace’i tuka, triiksärgi ja tundub, et ka kommetega tüdruk elavneb ja tuleb lagedale kõige suurepärasema peotrikiga, mida ma eales kohanud.

Tema nimi on Polina. Ta ütleb, et õpib näitlejaks ja et oskab välimuse ja maneeride järgi inimesi lugeda. See olevat kursuseharjutus. Mõnel korral on ta tabanud kümnesse ja soovib nüüd oma võimeid meie kui täiuslike võõraste peal testida.

“Kes tahab mängida?” küsib ta oma veniva vene aktsendiga, mis muudab kõik ohtlikult usutavamaks.

Muidugi tahan.

Ma ütlen alati jah, kui keegi pakub võimalust öelda, kes ma olen ja millisena välja paistan.

Võib-olla sellepärast, et ma ise ei tea.

Nii olen olnud Tallinnas prantslanna, sest lõuna-ameerika tüdrukud seda arvasid. Näinud välja nagu tüüpiline soome naine, kui üks seto tüdruk julges Tartus mind pahaaimamatult solvata. Tööintervjuudel kahtlemata ekstravert. Ühel äärmuslikul juhul olen maksnud karjääriastroloogile, kes lasi mul valida oma kabinetis kujundeid ja pilte ja teatas siis, et mul on kõik tähed soodsalt paigutunud ja uksed avatud, et saada gerontoloogiks.

Järg jõuab minuni. Löön elevusest käsi kokku nagu keegi, kes saab kohe teada, et ta on eriline. Polina kissitab silmi, justkui testides, kuhu oma tähelepanu asetada ja alustab lugemist.

“Sul on slaavi juured.” (Ei ole. Vähemalt mitte, et teaksin. Aga leopardimustriline pusa jope all võib olla sohutav). “Neile iseloomulikud silmad… ja juuksed” (Okei…).

“Sa töötad laste või noortega. Või juhtival kohal. Konkreetse olekuga.”

“Boss mutt,” kommenteerib tema lavastajatudengist kursaõde kõrval.

(Hea katse, pliksid. Ma olen konkreetselt töötu.)

Olen juba vormistamas kiiret võitu teatritudengite hookuspookuse üle, kuid siis tuleb Polina vurinal lagedale kolme asjaga, mis lähevad tal täppi nii ladusalt, et see tundub ebaaus.

“Sa oled vallaline.”

“Su tähtkuju on Ambur.”

“Ja sul on väga tore ema.”

Jah, lihtsalt niimoodi. Polina saab oma aplausi. Шах и мат.