Ameeriklane

Tol sügisel leian end liminaalsest ruumist. Olen korraga nii tööde, kodude kui iseenda erinevate versioonide vahel. Siis saan sõpradelt kingituse.

*

Kaija ja Silver, minu kodu-soomlastest sõbrad, lendavad kaheks kuuks Jaapani põrgupalavusse ning jätavad mulle värskele töötule oma kahekorruselise lofti Kreutzwaldi tänaval. Heategevus minu aadressil ei tule päris niisama. Koos korterivõtmetega saan reeglid. Sellised, millest osad panevad kahtlustama, kas need kaks teavad minu kohta midagi, mida ma veel isegi ei tea. Taksot oodates kannab Silver tingimused tseremoniaalselt ette. Umbes nii nagu vangile loetakse tema päevakava.

“Sa ei tohi vaadata pornot.”

“Sa ei tohi korraldada orgiaid.”

“Sa ei tohi lasta Kaija taimedel surra.”

“Sa pead meie naabritega kokteile jooma.”

Ja-jah. Viie meetri kõrguste lagede, 150 ruutmeetrise üksinduse ja tasuta elamise nimel olen kõigeks valmis. Eriti asjadeks, mida ma niikuinii teha ei kavatsenud. 

Välisuks sulgub, takso viib nad lennujaama. Jään omapead. Sätin oma rõivad tühjaks jäänud riidepuudele, kingakarbid kannan ülakorrusele leiliruumi hoiule. Saun huvitab mind tõesti ainult selleks, et saaksin teiste ees uhkustada: "Jaa, elan nüüd saunaga korteris."  Kuid muidu tunnen end siin nagu kodus. Või vähemalt kellegina, kellel on väga heal järjel ja lahked sõbrad.

Luksusega harjub kiiremini, kui arvasin. Kui esimestel päevadel pole vaja õuegi minna, sest saan ka mööda korterit jalutades sammud täis, siis peagi jõuab kohale, et kahe vannitoa olemasolu tähendab ka kahe vannitoa koristamist. Teinekord õnnestub siiski illusiooni pikendada. Varasügiseste puude vahelt piiluvaid Tallinna kõrghooneid kissitades loon kujutlusliku akna mingisse teise ellu. Mõtlen end New Yorki, Central Parki äärele ning kui kõrvalkorterist hakkab kostma klassikalist klaverimängu, teesklen, et viibin mõne kalli hotelli vestibüülis. See, kes teisel pool seina minu unelemise taustal klaveril harjutab on ühes korteriga tasuta kaasa tulnud ameeriklasest naaber.

Tean seda, sest oleme varem kohtunud. Sõprade sageda külalisena olen tema seinataguste Beethoveni-sonaatidega juba tuttav. Samuti on ta tuttav nende juttudest kui see ainus majaelanik, kes ise ukse taha tuli, end tutvustas ja dringile kutsus. Niisama hästi tean juba ka tema kokteilide peadpööritavat kangust, sest ühel varasemal jõulupeol olen neid ise joonud. Magustoidu ootel juhatati meid kõiki naaberkorterisse mitmeosalist klaverikontserti kuulama. Istusime vaguralt valgetel diivanitel, proovides kangelaslikult kinni hoida ülikangetest cosmopolitanidest ja klassikalisest muusikast, kõigi meie peades keerlemas samaaegselt arvutuskäik klaverivirtuooside üle kolmkümne aastasest vanusevahest.

Jah. Seda 60ndates ameeriklast meenutades mõtlen tihti ka tema 20ndates kasahhi pruudi peale. Pealtnäha süütu olemisega teadlasele, kelle väikesed käed ei sobinud Kesk-Aasia konservatooriumi õppejõudude hinnangul pianistikarjääriks, ning kes tegi seepeale otsuse suunata oma intellekt tuumafüüsika õpingutele ühes Põhjamaa ülikoolis.

Miski minus tahab uskuda, et ameeriklane on tegelikult spioon. Eriti arvestades, et mehe elulugu mõjub nagu keegi oleks segamini kleepinud viis erinevat CV-d: orkestrant Nõukogude Liidus; kinnisvaraarendaja Soomes, Kasahstanis ja Singapuris, tema projektid millest osa tuuakse Harvardi ülikooli loengutes eeskujulikuks näiteks slaidil "kuidas neid palun mitte teha"; eksnaine ja ühine laps Venemaal, kurameerimine 90ndate alguses siinse näitlejannaga; suved isikliku jahi peal Arktika vetes; sõprus filmirežissöör Aki Kaurismäkiga. Ja nii edasi. Või ma ei tea, ehk on see tavaline, et neil kellel on rohkem raha ja vanust, on ka rohkem erinevaid elusid?

Ma ei tee oma spioonikahtlusest hiljem talle saladust. Mees ainult naerab selle peale, mis loomulikult ainult kinnitab mu arvamust. 

Ühel pärastlõunal, kui olen ametis oma varbaküünte valguse käes uurimise või mõne muu tähtsusetu tegevusega, potsatab telefoni küllakutse: mu uued naabrid on nädalavahetuseks Tallinnas. Ja ilmselt andnud Silverile lubaduse mind mõne pesuvahendi kanguse joogiga uimastada.

Minutipealt kell seitse – kui lihtne on olla täpne, kui kokkusaamine toimub kõrvalkorteris – astun nende esikuuksest sisse. Isegi kingi pole vaja jalga panna. Esimesed viis minutit vestleme ilmast. Esimese manhattani lõpuks oleme juba saksa keele ja nende voodielu juures.

Ameeriklane räägib, kuidas ta noorena Euroopasse tuli, et ülikoolis saksa keelt õppida, mis nüüdseks on tema sõnul täiesti kasutu oskus.

“Välja arvatud meie rollimängudes,” lisab ta. “Mu elukaaslasele meeldib mõte Gestapo ohvitserist.”

Teine neist itsitab.

Vaatan nüüd imestusega seda armsat tumedajuukselist doktoranti, prillide ja peenikeste randmetega, kes kord õpingute üleväsimusest sellele samale elutoavaibale magama jäi ja mõtlen, et sellest lausepaarist võiks kirjutada terve novelli. Või vähemalt ühe hästi veidra lõigu. Aga ma ei oska kahjuks sel hetkel küsida muud kui:

“Kas teil… on kostüüm ka?”

“Ei. Selle omamise eest pandaks mind ilmselt vangi,” muigab mees.

Edasi ma ei küsi.

Ei küsi täpsustust ka siis, kui ühel teisel õhtul pakin reisikohvrisse oma edevaid saapaid ja hambaniiti ning noor teadlane uurib ühisvestluses, mida ma Pariisis teha kavatsen.
Prantsuse mehi musitada,” vastan, ise uhkust tundes, et see tuli nii kergelt.
Ameeriklane kirjutab selle peale, et french kiss on ameeriklaste väljamõeldis. Ja et sama hästi võiksid nad siis ise juba seda pakkuda. Mida tema kaaslane sellest arvab, jääb mulle saladuseks, sest kui järgmisel hommikul ettevaatlikult vestlusakent avan, näen ainult nende mõlemi eilsete sõnumite kustutusjälgi. Igatahes otsustan nad siitmaalt omaenda kohmetuse vältimiseks edaspidi viia kohtadesse, kus sõna saavad rohkem teised inimesed. Nagu näiteks kinno.

Ühel oma viimastest päevadest Kreutzwaldi tänaval võtangi nad endaga kaasa. Vaatame filmi noorest Donald Trumpist, kes endale 70ndate ja 80ndate aastate New Yorgis aeglaselt võimu, raha ja nime kraabib.

Kui saal valgeks läheb, ütleb ameeriklane üsna kohe:
See teos teeb talle isegi teene. Näitab teda arukana,” paotades jopehõlma, nagu tahaks midagi näidata, aga ei tee seda. “Kohtusin kord temaga Moskvas. Päriselus oli ta rumalam.”

Mul ei jää muud üle, kui uskuda. Eriti kui see mees võib vabalt olla oboemängija, Gestapo ohvitser või kes iganes ta olla soovib.